NB. Inimese mure, kes tahab olla kaitstud Covid-19 eest, kuid kõhkleb vaktsiini ohutuses või tõhususes, on täiesti arusaadav ja õigustatud.
Kui inimesel puuduvad vastused küsimustele Miks? Kuidas? Kas? – siis tekib temas segadus. Vaktsineerimise teemat ei saa me kahjuks kuidagi vältida – see on meie ühine võitlus viiruse kahjude vastu – nii et me peame leidma vastused oma küsimustele.
Teadlastel õnnestus nii kiiresti leida vaktsiin „uuele“ koroonaviirusele osalt selle tõttu, et 2003. aastal puhkenud SARS-i epideemia oli põhjustatud praegusega sarnasest koroonaviirusest. Niisugustel juhtudel alustavad teadlaselt koheselt uurima viiruse toimimist ja hävitamise või kontrollimise võimalusi. Nii et vaktsiini katsetused ei ole sündinud üleöö.
Igal ravimil, sealhulgas vaktsiinidel, võivad olla kõrvaltoimed – see fakt on alati teada ja sellega peab alati arvestama. Samas peab lähtuma ravimi või vaktsiini eesmärgist – nende peamine eesmärk on kaitsta või ära hoida haigust, sageli ka väga rasket haigust.
Covidi-vastaste vaktsiinide puhul saavutame me ennast vaktsineerides kaks efekti: me väldime väga suure tõenäosusega iseenda rasket haigestumist ja vähendame teiste inimeste nakatamise tõenäosust.
Praegu olemasolevate vaktsiinide kaitse ulatus ja kestus on eri vaktsiinidel erinev. Hetkel on teadaolevalt kõige tõhusamad mRNA-kaudu toimivad vaktsiinid – see on Pfizer ja Moderna. Kas peaks siis ainult nendega vaktsineerima? Pigem võiks lähtuda sellest, et kui vaktsiini valida ei saa, siis pole tähtsust, millisega vaktsineerida – kui otsus tehtud, siis on igasugune kaitse parem kui mitte vaktsineerimine.
Vaktsiinide tõhusust eri olukordades uuritakse jätkuvalt väga aktiivselt. Näiteks selgus hiljuti, et nendel inimestel, kes on nõrgema immuunsusega, on otstarbekas kolmanda doosi tegemine just mRNA vaktsiinidega.
