Gripiviiruste peitusemäng

Igaüks tahab elada, ka gripiviirus.

Erinevalt bakteritest ei suuda viirus ilma teise elusorganismi rakkudeta kaua elus püsida. Gripiviirus on väike tõhus pisik – viiruse paljunev osa paikneb viiruse keskel ja on pakitud kaitsvasse nn ümbrikusse. Ümbriku pind on kaetud kahte tüüpi valguliste piikidega, mille abil viirus kinnitub peremeesrakule, tungib sellesse sisse, paljuneb ning uued viirused kanduvad edasi üha järgnevatesse ja järgnevatesse rakkudesse pidevalt paljunedes. Liikudes ühelt soojavereliselt organismilt teisele tagab viirus oma ellujäämise looduses.

Need kinnitamiseks vajalikud “piigid” viiruse pinnal, mida me kõik piltidel oleme näinud, kannavad nime hemaglutinaas ja neuraminidaas – sellest tulenevad tähe- ja numbrikombinatsioonid H ja N, mida gripiviiruste tähistamisel kasutatakse ja millel on palju alavariante. Kokku võib gripiviiruse liike olla teoreetiliselt enam kui 100 kombinatsioonis – 2019. aastal oli ringluses näiteks gripiviirus A (H1N1). Igal aastal püütakse ette ennustada, millised paar-kolm võimalikku gripiviiruse tüüpi sel gripihooajal ringi liiguvad. Selle põhjal töötatakse välja sobivad vaktsiinid.

Paremaks eluspüsimiseks viiruse kombinatsioonid muutuvad – kui inimestel tekib vaktsineerimise tulemusel kaitsereaktsioon gripiviiruse vastu, tähendab see viirusele väljasuremise ohtu. Viirus käivitab väikese muudatuse H ja N piikide alatüübis ja tema tema eluspüsimine on jälle garanteeritud. Osa tekkinud kombinatsioone võib nakatada konkreetseid loomi, näiteks hobuseid. Osa viiruseid jällegi linde või sigu, osa peamiselt kasse, osa nii inimesi kui kasse kui linde.

Kui viirus oma muutumise käigus vahepeal aastateks mõne loomaliigi-siseselt ringlema jääb, on tal võimalus edasise muutmise käigus uuesti inimesteni jõuda.
Näiteks võib suurema tõenäosusega saada kass gripiviiruse inimeselt, kui vastupidi, aga välistatud seda ei ole. Arvatakse, et “kassigripi” kassilt-kassile nakatumine toimub sama “tõhusalt” nagu inimeste teineteise nakatamine.

Mitmeid aastaid on juba proovitud leida universaalset gripivaktsiini, mis käivitaks kaitsereaktsiooni mistahes gripiviirusele. See suurendaks võimalust katkestada viiruste edasikandumise ahel nii ehk lõpetada selle viiruse eksisteerimine. Science’is avaldatud artikli põhjal otsustades on lootuskiir hakanud paistma. Seni aga on parim võimalik lahendus kasutada 3-4 kõige tõenäolisemalt ringleva gripi vastu immuunsuse tekitamist ehk vaktsineerimist. Mida rohkem inimesi on vaktsineeritud, seda sagedamini katkeb edasikandumise ahel.

Seda, kuidas viirused ellujäämise nimel võitlevad, näeme me uue koronaviiruse näitel – kui gripiviirus põhjustab igal aastal 3,5 miljonit rasket haigestumist ja 400 000 surma, siis uus koroonaviirus on põhjustanud juba üle 800 000 surma.

Uuel koroonaviirusel pole veel põhjust ennast isegi muuta, sest me oleme tema vastu kaitsetud. Aga eks mõlemad elusorganismid õpivad vastastikusest kogemusest.

Dr. Evelyn Aaviksoo