Mis on depressioon?

Kas Sinul on olnud nii?

​​”Mul oli väga raske hommikul voodist välja tulla. Ma tahtsin end teki alla peita ja mitte kellegagi rääkida. Mu söögiisu oli kadunud ja kehakaal langes. Mitte midagi ei tundunud enam huvitav ja lahe. Kõik oli nõme. Ma olin kogu aeg väsinud, mu uni oli katkendlik. Aga ma teadsin, et pean end käigus hoidma, sest muidu jäävad mu tegemised pooleli. Samas tundus kõik võimatu, ma tundsin, et mitte midagi ei muutu mitte kunagi paremaks.”

Ülal kirjeldatu on vaid üks väga paljudest viisidest, kuidas depressioon avalduda võib. Depressiooni kogemus võib igal inimesel olla erinev. Depressioon on väga mitmepalgeline haigus ning sel puudub üks ja kindel sümptom, kuid on teatud põhisümptomid, mis depressiooni korral esinevad: 

• alanenud meeleolu
• huvi ja elurõõmu kadumine
• energia vähenemine

Lisasümptomitena võivad esineda:

• tähelepanu ja kontsentratsioonivõime alanemine;
• alanenud enesehinnang ja eneseusaldus;
• süü- ja väärtusetustunne (ka kerge vormi puhul);
• trööstitu ja pessimistlik suhtumine tulevikku;
• enesekahjustuse- või suitsiidimõtted või -teod;
• häiritud uni;
• isu alanemine.

Sümptomid peavad olema kestnud kahe nädala vältel, ühekordne kogemine ei ole depressioon.  Depressiooni sümptomid väljenduvad käitumises, mõtlemises, tunnetes ja keha füüsilistes reaktsioonides.

Sulle võib tunduda, et oled ainus inimene maailmas, kes kannatab depressiooni käes. Tegelikult arvatakse, et iga viies inimene põeb elu jooksul depressiooni. Depressioon võib tekkida igaühel, sõltumata vanusest, soost, rahvusest, haridusest, ametist või jõukusest. Depressioon haarab inimest tervikuna, võttes kogu elujõu, energia, huvid, lootuse, kõike nähakse ainult negatiivses valguses.

Eestis on depressiooni levimus viimastel aastatel läbi viidud uuringute järgi olnud 5,6% – see tähendab, et uuringu toimumise ajal oli Eestis depressiooni käes kannatavaid inimesi ligikaudu sama palju kui on Pärnu, Viljandi ja Rakvere linnas kokku elanikke – umbes 75 000.

Depressiooni korral abi otsimise ja enda ravimise puhul on tähelepanu väärivaks faktoriks ka häbimärgistamise kartus. See on üheks oluliseks põhjuseks, miks abi otsitakse hilinenult, soodustades niiviisi depressiooni krooniliseks muutumist ja süvenemist. Häbimärk võidakse inimese külge kinnitada nii ühiskonna hoiakutega väljaspoolt kui ka inimese enda poolt, kinnitades niigi depressiooniga kaasnevat eneseväärtusetuse tunnet. 

Kui inimene murrab jalaluu, ei saadeta teda nurka oma luude nõrkust häbenema ega soovitata tal enne mitte välja tulla kui ta on ennast kokku võtnud. Me teame, et sellisest hoiakust ei ole abi füüsilise tervise rikete puhul. Täpselt sama kehtib ka vaimse tervise haiguste korral.