Üheks levinumaks unehäireks on unetus ehk insomnia, mis haarab umbes 6-10% täiskasvanud elanikkonnast. Unetusel on sageli kõrge komorbiidsus, mis tähendab, et unetusega käsikäes võivad käia ka mitmed teised häired või haigused. Sagedamini esineb unetus koos depressiooni (depressiivsetel on unetust 2 korda sagedamini kui mittedepressiivsetel) ja ärevushäiretega, aga ka erinevate füüsiliste haigustega. Unetus ilmneb tüüpiliselt tugeva püsiva stressi perioodil ning tundub olevat sagedasem naistel, vanemaealistel, psühholoogiliselt nõrgestatud isikutel ja sotsiaal-majanduslikult ebasoodsates tingimustes elavatel isikutel. 

Unetusele on iseloomulik ebarahuldav une hulk ja/või selle kvaliteet pikema perioodi vältel. See, kui mõnel ööl on une hulk ja kvaliteet kehvem ei tähenda, et tegu oleks häire mõõtu välja andva unetusega. On normaalne, et vahel on mõne äreva möödunud või eesootava sündmuse tõttu keerulisem uinuda ja uni on halvem. Kui selline muster hakkab aga korduma ja mõjutama elukvaliteeti, tuleks oma und lähemalt uurida ja teha samme selle parendamiseks. 

Levinumad kaebused unetuse korral:

• uinumisraskused
• katkendlik uni, sagedane öine ärkamine
• liigvarajane ärkamine hommikul pärast mida ei suudeta enam uinuda
• uni ei ole kosutav ja jõudu taastav

Tuleb aga tähele panna, et unetuse diagnoosimisel ei saa alati lähtuda une tegeliku kõrvalekalde astmest, kuna iga inimese unevajadus on individuaalne. Iga inimese und tuleb vaadelda ja hinnata individuaalselt ning oluline roll on ka inimese enda subjektiivsel hinnangul on unele ja sellega rahulolule. 

Millised on unetuse põhjused?

Unetusel võib olla mitmeid erinevaid põhjuseid ning need võivad olla väga individuaalsed. 

Somaatilised. Somaatiliste sümptomite alla kuuluvad näiteks nakkushaigused (gripp, HIV, B hepatiit jne), kasvajad, südame- ja veresoonkonna haigused, endokriinsüsteemi haigused, erinevad inimesele ebamugavust põhjustavad haigused, sage öine urineerimine ja erinevad hingamisega seotud haigused. 

Füsioloogilised. Jet lag ehk teise ajavööndisse liikumine võib kaasa tuua lühiajalise, kuid vahel ka pikaajalisema unetuse. Ilmselt on seda paljud Ameerikasse või Aasiasse reisides kogenud. Enamasti on jet lag aga mööduv paari päeva kuni kahe nädalaga. Kui see hakkab põhjustama pikaajalisemat unetust, tuleks sellega aga kindlasti tegeleda. Jet lag’i on võimalik ka ennetada, kui hakata end enne reisimist harjutama uue ajavööndi rütmiga. Veel võib unetust tekitada, kui töö iseloom on muutuva ajagraafikuga, näiteks üldiselt töötatakse päevasel ajal, kuid aeg-ajalt tehakse ka öiseid vahetusi. 

Psühholoogilised. Stress, inimese jaoks raske tähendusega haigus või olulise tähendusega muutused inimese elus võivad samuti kaasa tuua unetuse. 

Psühhiaatrilised. Alkoholi kuritarvitamine, alkoholisõltuvus, ärevusega kulgevad häired, üldistunud ärevushäire, paanikahäire, kohanemishäire ja/või depressioon mängivad olulist rolli unetusele haavatavamaks muutmiseks ja selle säilitamisel. 

Ravimid, ained nagu alkohol, nikotiin, kofeiin, vererõhku alandavad ravimid, steroidid jne. Nendel võib olla nii ergatuv kui ka rahustav toime, kuid mõlemal juhul häirivad need inimese loomulikku/tavapärast füsioloogiat ja seeläbi und.

On oluline meeles pidada, et unetus võib olla ka väga erinevate faktorite koostoime tulemus ning nende kindlakstegemiseks võiks nõu pidada tervishoiuspetsialistiga!  

Kui unetust kogetakse korduvalt, võib see põhjustada hirmu unetuse ja selle tagajärgede ees. Moodustub suletud ring, mis võib läbi põimuda muude probleemidega.

Uneaja saabumisel tunnevad unetuse all kannatavad inimesed pinget ja ärevust, on mures või masendunud, peas pöörlevad mitmesugused häirivad mõtted. Sageli on mõtted segu halva unega seotud häirivatest mõtetest, isiklikest probleemidest, oma tervisest ja vahel isegi surmakartusest. Hommikul tuntakse end nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt väsinuna ja päevasele ajale on iseloomulik alanenud meeleolu, üleliigne muretsemine, pingetunne, ärrituvus ülemäärane tegelemine oma probleemidega.

Ülemäärase ärevuse leevendamiseks hakkavad inimesed vahel kasutama ravimeid või alkoholi. See aga ei aita tegeleda probleemi tuumaga ning võib tegelikult unetust veelgi süvendada. 

Mida unetuse all kannatavad inimesed peaksid teadma?

• Unetus on normaalne reaktsioon elumuutustele.
• Kroonilist unehäiret võib sageli käsitleda kui halbade harjumuste tagajärge, millest on sama raske vabaneda kui muudestki ebasoovitavatest harjumustest.
• Unetus ei ole märk inimese nõrkusest või sellest, et ta oleks teistest halvem. Sagedamini peegeldab see inimese tundelisust ja edasipürgivust.
• Keegi ei suuda olla iga päev kõige paremas vormis. Ka ebapiisava une järgselt püsib inimese üldine tegutsemisvõime, ehkki mitte tipptasemel.

• Aeg, mis kulub unetul ööl, on inimese enda aeg. Seda ei peaks kasutama selleks, et muretseda tööasjade pärast. Seda võib kasutada selleks, et mõelda oma asjade üle (või lugemine, muusika kuulamine), milleks päeval puudub võimalus. Võib tegeleda kõigega, mis rahuldust pakub. Keegi ei saa esitada inimesele nõudmisi tema ööaja suhtes. Enesetunne päeval on seda parem, mida meeldivamalt on õnnestunud kasutada öist ärkveloleku aega. Mida meeldivamalt õnnestub seda aega kasutada, seda kergemini uinutakse.

Hüpersomnia on püsiv ülemäärane päevane unisus või esinevad unehood (mis ei ole tingitud ebapiisavast öisest unest) või tunduvalt suurenenud öine unevajadus. Liigunisuse all kannatava inimese puhul ei kosuta ka korralik ööuni teda piisavalt, mille tõttu elukvaliteet ka kannatab. Lühiajaline liigne unisus ei ole hüpersomnia, vaid häire peab olema esinema iga päev vähemalt ühe kuu jooksul või siis lühema kestusega perioodidena. Samuti peaks liigunisuse diagnoosimiseks tekitama see inimesele märgatavat distressi või sotsiaalse või professionaalse tegevuse häireid. 

Sagedasemad hüpersomnia põhjused on orgaaniline ajukahjustus ja psüühikahäired nagu bipolaarse meeleoluhäire depressioonifaas; depressiooniepisood, korduv depressioon ja kohanemishäire (ülemäärase stressi tõttu suureneb unevajadus).

Une-ärkveloleku rütmihäiret defineeritakse kui sünkroonsuse puudumist individuaalse une-ärkvelolekutsükli ja keskkonnatingimustest sõltuvalt soovitud une-ärkvelolekutsükli vahel, mille tagajärjeks on hüpersomnia või insomnia. Selle tõttu on inimesel keeruline keskkonnas normaalselt ja teistega samas rütmis tegutseda, kuna tema unerežiim on lihtsalt niivõrd erinev keskmise inimese režiimist selles keskkonnas. 

Erinevad une-ärkveloleku rütmihäired 

1. Hilinenud uneaja sündroom

 Kui enamus inimestest uinub õhtul kella kümne ja kaheteistkümne vahel, siis antud sündroomi korral saabub uni 2-4 tundi tavalisest hiljem. Tüüpilistel juhtudel uinuvad inimesed öösel kella 3-4 ajal. Une kestus ja struktuur ei ole muutunud, kui on võimalik magada hommikul kauem selliselt, et une kestus oleks puhkuseks piisav (7-8 tundi). 

Hilinenud une sündroom ei ole haiguslik seisund. See on inimese eripära, nii nagu muud füsioloogilised omadused. Kõige loomulikum on, kui inimene saab oma elu korraldada vastavuses temale omase une-ärkveloleku tsükliga. Probleemid HUS korral ilmnevad siis, kui ollakse sunnitud ärkama hommikul teistele inimestele tavalisel ajal. Kui loomulik uni saabub HUS korral kell 4 ajal öösel ja ollakse püsivalt sunnitud tööle (õppima) minema hommikul kella kaheksaks, siis kujuneb välja püsiv unedefitsiit ja üldine kurnatus, mis võib soodustada nii psüühika- kui kehaliste haiguste teket.

Juhul, kui pole võimalik säilitada organismile sobivat rütmi, tuleks kindlasti hoiduda uinutite kasutamisest. Selline tegevus on ebaefektiivne  ja tervisele kahjulik. Rohkem kasu on valgusteraapiast, kuid selle efekt ei ole püsiv. Perspektiivseks peetakse melatoniini ja selle analoogide kasutamist, kuigi praegusel ajal ei ole veel täpselt selge melatoniini pikaajalise kasutamise efekt. Melatoniini kasutamine ei anna püsivat efekti, pärast kasutamise lõpetamist HUS taastub.

2. Varajane uneaja sündroom

Uni saabub tavalisest mõne tunni võrra varem. Kui HUS-i puhul on inimese individuaalseks eripäraks hilisem unisuse tekkimine füsioloogiliste tegurite tõttu, siis VUS-i puhul on mehhanism sama, aga lihtsalt vastupidi. VUS reeglina ei peaks põhjustama olulisi probleeme töö ja puhkuse reguleerimisel. 

3. Ebaregulaarne une-ärkveloleku tsükkel 

• Pidevalt muutuv öise une saabumine. Uni saabub iga päeva pärast näiteks 1 tund hiljem. Kui teatud päeval uinutakse kell 23.00 õhtul, siis 1 nädala pärast 7 tundi hiljem e. kell 6.00 hommikul ja 2 nädala pärast 14 tundi hiljem e. 13.00 päeval.
• Täielikult desorganiseeritud une-ärkveloleku rütm. Ööpäevane tsükkel on spontaanselt varieeruva pikkusega.

Ebaregulaarne unerütm võib põhjustada väga olulise distressi ja nõutuse nii inimesel enesel kui teistel, kellega ta kokku puutub perekondlike või tööalaste suhete tõttu. 

4. 24-tunni unerütmi häire 

Inimese unetsükkel on nihkunud 12 tundi võrreldes teiste samas keskkonnas elavate inimeste keskmise unetsükliga. Näiteks ärgatakse õhtul kell 9 ja minnakse magama hommikul kell 12, samas kui teised ärkavad hommikul kell 9 ja lähevad magama kell 12 öösel. 

5. Muutuva ajagraafikuga töö

Muutuva ajagraafikuga töö, mis hõlmab ka uneaega, võib olulisel määral kahjustada füsioloogilisi protsesse, mis osalevad une-ärkveloleku tsükli regulatsioonis. Tulemuseks võivad olla insomnia tüüpi unehäired. Inimeste kohanemisvõime muutuva graafikuga tööreziimiga võib olla väga erinev. Une-ärkveloleku tsükli häirete tekkel võib kasu olla valgusteraapiast ning melatoniini või tema analoogide kasutamisest.

6. Jet-lag sündroom

Jet lag ehk teise ajavööndisse liikumine võib kaasa tuua lühiajalise, kuid vahel ka pikaajalisema unetuse. Ilmselt on seda paljud Ameerikasse või Aasiasse reisides kogenud. Enamasti on jet lag aga mööduv paari päeva kuni kahe nädalaga. Kui see hakkab põhjustama pikaajalisemat unetust, tuleks sellega aga kindlasti tegeleda. Jet lag’i on võimalik ka ennetada, kui hakata end enne reisimist harjutama uue ajavööndi rütmiga. Kohanemist uue ajavööndiga võib kiirendada melatoniini või tema analoogide kasutamine.

Narkolepsia

Krooniline neuroloogiline haigus, mille puhul inimesel esineb päevas 10-15 minutilisi teadvusekaotusi, sest inimesel on kontrollimatu lühiajaline unevajadus. Selle ajal langeb inimene sügavasse unne, millest on teda väga keeruline äratada. Sageli on ka inimese ööuni häiritud. Narkolepsiahoo ajal on inimese lihastoonus väga madal ning seetõttu ei oma ta kontrolli oma keha üle. Narkolepsia all kannatavad inimesed on päeval sageli liigunised. 

Uneapnoe

Uneapnoe puhul tekib inimesel une ajal hingamiskatkestus, mis võib kujuneda ka eluohtlikuks. Hingamispausidega orskamine on võimaliku uneapnoe tunnus, sest norskamise ajal on keha hapniku defitsiidis, millest inimesel endal pole aimugi, sest ta magab. Selline pidev defitsiit on aga kehale väga kurnav ja kahjulik ning uneapnoed tuleks ravida.

Unes käimine

Uneskäimisepisoodis ilmneb tavaliselt une esimeses kolmandikus ja seostatakse ärkamisega une kolmandas/neljandas faasist. Kuna virgumine ei ole täielik on teadvus on sügavalt hägunenud, reaktiivsus välis ärritajatele puudub ja motoorsed oskused on madalad. Enamasti tõustakse voodist ning võidakse ringi kõndida. Uneskäijad võivad lahkuda magamistoast ja vahel isegi väljuda kodust. Seetõttu on märkimisväärne risk saada selle episoodi ajal mõni raske vigastus. Sagedamini pöörduvad nad iseseisvalt või kellegi abiga vaikselt tagasi voodisse. Ärkamisel ei mäletata tavaliselt midagi ei vahetult pärast episoodi ega ka järgmisel hommikul.

Unepaanika

Unepaanika korral on iseloomulikeks tunnusteks intensiivsed paanilised hirmuhood koos tugeva häälitsemise, rahutuse ja vegetatiivse reaktsiooniga. Ärkamisel ei mäletata tavaliselt midagi. Paanikahoo ajal on inimesel suur enesevigastamise risk. 

Uneärevus

Uneärevuse korral esinevad ärevust ja hirmu põhjustavad unenäod, mida hiljem väga detailselt mäletatakse. Unenäod on väga elavad ja sisaldavad tavaliselt ohtu isiku elule, julgeolekule või eneseväärikusele. Sageli kordub üks ja sama või sarnase hirmutava sisuga teema. Ärgates mäletab inimene kogetut ja on võimeline kiirelt virguma.