Läbipõlemine

Maailma terviseorganisatsioon WHO kirjeldab läbipõlemist, kui sündroomi, mis tekib kroonilise tööga seotud stressi tagajärjel, mida ei ole edukalt maandatud. Läbipõlemist kirjeldatakse kolme dimensiooni kaudu:

• Kurnatus – inimene tunneb end emotsionaalselt tühjana, ei saa enam tööga hakkama, on pidevalt väsinud, tunnetab energiapuudust. Kurnatusega võivad kaasneda mitmesugused valusündroomid, seedetrakti vaevused jms;  
• Võõrdumine – pettumine oma töös, pidades seda enesele laastavaks. Võõrandumisega võib kaasneda küünilisus oma töökoha ja kolleegide suhtes; 
• Vähenenud töö- ja tegutsemisvõime, mis põhjustavad raskusi keskendumises ja toovad kaasa loomingulisuse puudumise. 

Läbipõlemisega kaasneb motivatsiooni kadumine ning selle avaldumise suuremat tõenäosust seostatakse teatud erialadega, eelkõige inimestega töötamist nõudvate erialadega.

Selle küsimuse üle on nii juhtimisalastes kui arvamusartiklites palju arutletud. Inimlikum seisukoht on, et läbipõlemine on ühisvastutus, mida jagavad inimene ise, tema kolleegid ja tööandja. Meie ise oleme ainus inimene, kes teab päriselt, mis meie sees toimub ja mis tundega me oma igapäevaeluga toime tuleme. Seetõttu on kõige olulisem, et inimene ise oleks enda vastu aus ning vajadusel jagaks oma subjektiivset kogemust teistega.

Me kõik oleme erinevad ning reageerime stressoritele erinevalt, sõltuvalt oma tervislikust, sotsiaalsest ja käitumuslikust taustast. Võib olla väga raske endalegi tunnistada, et tööstressi on saanud liiga palju, kui kõrvalt vaadates tundub, et kolleegid tulevad tööga hästi toime. Paratamatult tekib küsimus, et mis minul siis viga on, et hetkel hästi toime ei tule? Siinkohal ongi oluline endale meenutada, et me kõik oleme erinevad, oma vajaduste ja toimetulekuga, mis võib ka erinevatel eluperioodidel muutuda, ning peame seda austama. Eitamine ja teistega võrdlemine meid lahendustele lähemale ei vii. Lisaks võime ka vahel kõrvalt vaadates üle hinnata teiste head toimetulekut, sest inimestena oleme osavad oma muresid peitma.

Kolleegi ja tööandjana on meil vastutus märgata inimesi enda ümber, mitte vaid töökaaslastena, vaid tõesti inimestena. Inimeste eludes on mitmesuguseid perioode ning me oleme kõik pidevas muutuses. Nii võib muutuda ka toimetulek tööstressiga. Kõigi töötajate ja tööandja ühine vastutus on luua töökeskkond, kus igaüks saab töötada talle tervislikus vormis ja oma rõõmude ja murede aus jagamine oleks turvaline. Töörollid ei peaks olema tähtsamad kui inimlik suhtlemine ja hoolimine. Me keegi pole ei füüsilise ega vaimse tervise murede eest kaitstud ning vajame kõik suure tõenäosusega teatud hetkel elus teiste inimeste abi ja tuge.

Märka oma tundeid, mõtteid, käitumist. Iseenda puhul on oluline olla teadlik ja endaga võimalikult aus. See tähendab psühholoogia mõistes oma interpersonaalsete oskuste arendamist – võimet märgata ja suunata oma mõtteid, tundeid ning teadlikku käitumist. Märgata ja jagada oma muresid ning mitte pidada neid väikesteks ja iseenesest mööduvateks. 

Tegutse ja vajadusel otsi tuge. Märkamisest keerulisem samm võib tihti olla päriselt midagi muuta ja ette võtta – rääkida tööandjaga, teha oma töös ümberkorraldusi, võtta aega maha, lisada oma päevakavasse uusi toetavaid harjumusi. Siin aitab kõige paremini sotsiaalne tugi ehk inimesed meie ümber – lähedased ja kolleegid, kes saavad meid sel teekonnal toetada. 

Otsi abi. Võimalik on abi otsida psühholoogilt, vaimse tervise nõustajalt, superviisorilt või coachilt. Esmaseks abiks võib olla ka veebipõhine tasuta psühholoogiline nõustamine lahendus.net ja peaasi.ee lehel. Abi otsimine on normaalne ja iseenda vastu lahke tegu, mida me kõik peaksime rohkem praktiseerima.

Vaata üle igapäevane rutiin. Lisaks on hea üle vaadata oma igapäevased rutiinid – keha vajab kindlat rütmi söömise, magamise, liikumise, töötamise ja puhkamise osas. Hea viis on 2 nädala jooksul jälgida ja pidada päevikut eelpool nimetatud tegevuste osas, sealt võib kooruda ka üllatusi, sest tihti oleme oma päevakavaga nii harjunud, et ei märkagi, kuidas kohustuste osa võtab võimust magamise, söömise, liikumise ja puhkamise üle. 

Ole hetkes kohal. Meel jällegi vajab lõõgastust ning väljalülitust töömõtetest ja seda oskust saab teadlikult praktiseerida ning arendada meeletreeningute (näiteks mindfulness) abil. Mindfulnessi ehk praeguses hetkes viibimise praktikat saab harjutada nii metsas jalutades, süües, koristades, suheldes kui üksi istudes. Suurim kunst ongi just igapäevaelu toimetuste keskel päriselt praeguses hetkes viibida ning mitte mure- ja kohustuste mõtetega kaasa minna. Kas märkad hommikul, kuidas esimene värske õhu hingetõmme Sinu kehasse jõuab, kui uksest õue astud?

Puhka päriselt. Väga suureks kasuks on puhkama õppimine ja oma puhkusepäevade päriselt ära kasutamine. Need on meile ette nähtud põhjusega ja kui inimene tunneb, et puhkusepäevad aina kogunevad, aga pole võimalust neid tegelikult välja võtta, siis see on väga suur ohumärk, et töökorralduses ja -ülesannetes on tasakaal paigast ära.

Läbipõlemine on selline tööalane kurnatus, millest ei ole võimalik nädalavahetuse ega paarinädalase puhkusega taastuda. Üht raviretsepti läbipõlemisele loomulikult ei ole, kuid paljudel juhtudel on vajalik pikemaajalisem paus või koormuse alandamine ning põhjalikumad ümberkorraldused töökeskkonnas ja -ülesannetes. Mõned inimesed vahetavad tööd, teised saavad olemasoleval töökohal pärast ümberkorraldusi jätkata või vajavad pikemat pausi enne jätkamist. Kõik sõltub inimese individuaalsusest, avatud suhtlemise võimalikkusest töökeskkonnas ning ka viimase paindlikkusest.

Rohkem nõuandeid vaata “Tee ise” teemade alt. Seal on Sulle välja toodud erinevaid nippe, kuidas stressiga üldisemalt iseseisvalt toime tulla või kust abi leida.