Ärevushäired

Erinevatel inimestel on erinevad harjumused ja vajadused korra ning puhtuse osas, mõnele lihtsalt meeldib oma kodu koristada, see tekitab rahulolu ja turvatunnet. Nii mõnelgi võib vahel tekkida mõtteid, et näiteks gaasipliit võis jääda välja lülitamata või pähe karata kujutluspilt, et võime kogemata koperdada ja nina lõhki kukkuda.

Kui sellised tegevused hakkavad muutuma igapäevasteks ja mõtted peale tükkima sagedasti kõige ebasobivamal hetkel, võib tegemist olla häirega.
Häirest rääkides kasutatakse sageli järgmisi lühendeid Obsessiiv-kompulsiivne häire ehk OKH ehk OCD (ingl k).

OKH Tunnused

Obsessiivsed mõtted ehk sundmõtted on korduvad mõtted või kujutlused, mis oma olemuselt ei olegi antud olukorras tähtsad, kuid tükivad millegi tõttu pähe. Neid võib püüda eemale lükata või vältida, kuid sageli võib see olukorda halvendada. Sundmõtete sisuks on tihti asjad, mis inimesi hirmutavad või mida tajutakse ebameeldivana nagu näiteks vägivald enda või teiste suhtes, hirm, et triikraud jäi välja lülitamata või uks või aken lahti. Sundmõtete käes kannatav inimene saab enamasti aru, et need mõtted on asjatud, kuid ei suuda nende mõtlemist lõpetada.

Kompulsiivsed teod ehk sundteod on tegevused või rituaalid, mida inimene justkui peab tegema, et oma mõtetest tulenevat ärevust maandada. Näiteks võib tunduda vajalik sage käte pesemine, et leevendada mõnda haigusesse nakatumise hirmu, samuti võidakse mitukümmend korda kontrollida, kas uks sai ikka lukku, et leevendada hirmu varaste ees. Sundteod tunduvad küll ebamõistlikud, kuid nende tegemata jätmine paistab ärevust suurendavat, need võivad tekitada häbitunnet (oma ebamõistliku käitumise pärast) ja abituse tunnet (suutmatuse tõttu enda tegusid juhtida). Tavaliselt on sundtegudeks kas pesemine, ülekontrollimine või loendamine, kuid need võivad esineda ka mõne muu korduva tegevuse kujul.

Obsessiiv-kompulsiivne häire võib alata juba lapseeas või noorukieast varase täiskasvanueani.

OKH Põhjused

Arvatakse, et obsessiiv-kompulsiivne häire on seotud serotoniini puudusega ajus või serotoniini ainevahetuse häirega.

Sageli esineb OKH koos depressiooniga ning depressiooni süvenedes ägeneb.

Post-traumaatiline stressihäire ehk PTSH (ingl k PTSD) tekib seoses läbielatud traumaga, sagedamini juhul, kui trauma on juhtunud inimese endaga, kuid ka mõne lähedasega juhtunud või juhuslikult pealt nähtud traumeeriva sündmuse tagajärjel. Traumeerivad sündmused on sellised, mis tekitavad hirmu ja õudusetunnet ning abitust. Näiteks loodusõnnetused, avariid, vägivalla kogemine või pealt nägemine.

PTSHd saab diagnoosida siis, kui selle sümptomid on kestnud üle kuu aja ning häirivad elu ja toimetulekut oluliselt.

PTSH tüüpilised tunnused

• Korduvad mõtted või kujutluspildid sündmusest
• Sündmusega seotud õudusunenäod
• Ootamatult tekkivad mälupildid sündmusest, mille ajal on sündmuse vahetu kogemusega sarnased tunded ja mõtted või ka käitumine
• Püüe vältida traumaga seotud mõtteid ja tundeid
• Püüe vältida traumaga seonduvaid olukordi või tegevusi
• Emotsionaalne tuimus, tundub nagu ei olekski tundeid
• Teistest võõrandumise tunne
• Huvi kaotamine varasemalt meeldinud tegevuste suhtes
• Ärevuse sümptomid nagu uinumisraskused, keskendumisraskused, ärrituvus

Mõningane ärevus olukordades, kus peab esinema või teiste teravdatud tähelepanu alla sattuma, on üsna tavaline. Sotsiaalärevus on väga laialt levinud, kuid kuni see elu otseselt segama ei hakka, ei saa seda häireks pidada. Sotsiaalfoobiaks võib nimetada seisundit, kus hirm olukorra ees, kus peab esinema või kus teised vaatavad, on väga tugev; isegi selleni välja, et taolistest olukordadest püütakse täielikult eemale hoida. Tavaliselt kardetakse, et öeldakse või tehakse kogemata midagi rumalat, imelikku, naeruväärset. Reeglina saab inimene ka ise aru, et selline kartus on ülemäärane.

Vahel näeb sotsiaalfoobia välja ka nii, et inimene kardab üldse enamikku suhtlemist nõudvaid olukordi – kas võõraid seltskondi, vestlusi endast vanemate, targemate või kõrgemal positsioonil olevate inimestega, üldse vestluse alustamist või pidudel käimist.

Sotsiaalfoobia tunnused

Kõige tavalisem on hirm avaliku esinemise, näiteks kõnepidamise, klassi ees vastamise või ettekande tegemise ees.

Veel võib olla näiteks:

• hirm avalikus kohas punastamise ees

• hirm avalikus kohas söömise ja sellega kaasneva kohatu käitumise ees
• hirm avalike tualettide kasutamise ees
• hirm rahvahulkade ees
• hirm eksamite tegemise ees

Reeglina tekib sotsiaalfoobia hilises lapsepõlves või noorukieas. Juhul, kui seda spetsiaalselt ei ravita, võib see siiski vanemaks saades leevenduda.

Sotsiaalfoobia põhjused

Nagu teistelgi vaimse tervise häiretel, ei ole ka sotsiaalfoobial ühte kindlat põhjust, kokku peavad langema mitmed faktorid nagu ajukeemia häired, pärilikkus ja keskkonnamõjud.

Mõningane muretsemine aeg-ajalt ühe või teise asja pärast on üsna tavaline nähtus. Üldistunud ärevushäireks võib nimetada inimese seisundit siis, kui ta on pidevalt ärevil, muretseb ühe või mitme olulise eluvaldkonna pärast nagu näiteks raha, perekond, tööasjad, kool, tervis. Kui muretsemine on kestnud vähemalt kuus kuud ning häirib inimese toimetulekut, on tegemist häirega. Selline muretsemine on reeglina ülemäärane, kardetud asjade juhtumine on suhteliselt vähetõenäoline ning muretsemine ei allu inimese kontrollile – ta ei saa oma muremõtteid kõrvale lükata. Sageli tekib ka mõne aja pärast muretsemine muretsemise pärast.

Üldistunud ärevushäire tunnused

Lisaks ülemäärasele muretsemisele on tavalised ka:

• unehäired (ei suuda uinuda, uni on katkendlik või ärgatakse vajalikust varem)
• lihaspinged
• rahutustunne
• keskendumisraskused (ei suuda püsida mõtte või tegevusega ühe asja juures, ei märka olulisi detaile)
• kergesti väsimine
• ärrituvus

Üldistunud ärevushäire ei pruugi kogu aeg samasugune välja näha, olenevalt elusituatsioonidest võib see ajutiselt leevenduda või ohutunnet suurendavates olukordades süveneda.

Üldistunud ärevushäire tekib reeglina aja jooksul, kuid sagedamini diagnoositakse seda keskmises või hilisemas täiskasvanueas.

Üldistunud ärevushäire põhjused

Põhjused on nii geneetilised, ajukeemiaga seotud, kui ka keskkonnast sõltuvad.

Üldistunud ärevushäire ajukeemia

Üldistunud äravushäiret seostatakse aju virgatsaine GABAga, mille ülesanne on inhibeerida ehk pidurdada või pehmendada. Eriti on see oluline aju limbilises süsteemis, mida seostatakse tunnetega. GABA toimib loomuliku tunnete rahustajana. Arvatakse, et generaliseerunud ärevushäire korral on ajus GABA või mõne sellega seotud loomuliku rahustava aine puudujääk. Samuti nagu teiste ärevushäirete puhul, võib oluline roll olla virgatsainel serotoniinil.

Paanikahäire põhitunnuseks on häirivate hirmuhoogude tekkimine, mille ajal võidakse tunda südamepekslemist või kiirenenud pulssi, hingetust, lämbumistunnet, valu rinnas, iiveldust või kõhuvalu, nõrkust, peapööritust või minestamistunnet, ebareaalsusetunnet, hirmu enesevalitsuse kaotuse, surma või hulluksminemise ees, higistamist, värisemist, käte ja jalgade kirvendust, külmavärinad või kuumahooge.

Kuigi paanikahoog on paanikahäire keskseks mõisteks, ei tähenda selle ühekordne esinemine veel psüühikahäire olemasolu, kuid on kindlasti märgiks sellest, et tuleks tähelepanu suunata oma vaimsele tervisele ja heaolule.

Paanikahoog läheb tavaliselt üle umbes 10 minutiga, kuid mõned selle tunnused võivad püsida ka kauem. Subjektiivselt on paanikahoo ajal siiski jube tunne ning kogemus sellest võib jääda hirmutava mälestusena mällu pikaks ajaks. See võib omakorda tingida paanikahooga seostatavate olukordade vältimist. Näiteks kui esimene paanikahoog tekkis kehalise kasvatuse tunnis, võidakse hakata vältima tunnis käimist või üldse kõike sportimisega seotut.

Paanikahoog võib tekkida inimesele täiesti ootamatult „kui välk selgest taevast” või vallanduda mingi kindla olukorra, ärritaja, vaimse seisundi mõjul. Paanikahood võivad esineda ka une ajal.

Kuna paljud paanikahoo tunnused on seotud kehalise enesetundega, võib tekkida hirm kehalise haiguse ees ning tihti otsitakse esmast abi näiteks perearstilt.

Reeglina algavad paanikahood hilises teismeeas või kahekümnendates eluaastates.

Paanikahoogude ja -häire põhjused

Paanikahoogude ja paanikahäire tekkimisel ei ole ühte kindlat põhjust, tavaliselt on vaja mitut kokkulangevat tegurit, mille hulka kuuluvad keemilise tasakaalu häired peaajus, stressi tekitavad sündmused ja pärilikkus.

Enamus meist on kogenud tunnet, mis valdab siis, kui suurema seltskonna ees on tarvis üles astuda. Kõhus keerab, klomp on kurgus ja rinnus justkui pigistab. Süda peksleb ja käed võivad higiseks tõmbuda. Esinemise puhul ongi tegemist ärevust tekitava olukorraga ja selline reaktsioon on paljudele üsna mõistetav.

Mida tähendab aga see, kui sarnane tunne tekib olukordades, kus justkui näiliselt mingit põhjust ei olegi: kas siis poes viibides või bussipeatuses seistes, võimalik aga ka, et kodus – seni täiesti turvaliseks peetud keskkonnas? Südamelöögid kiirenevad sellisel määral, et tekib hirm “nüüd ma suren”! Tekkida võib ka teistlaadi hirm – kuna ebamugavustunne on niivõrd intensiivne ning samas on ümbrus justkui turvaline, võib tekkida paanika: ma hakkan kohe-kohe hulluks minema!

Paanikahoo kogemuse kirjeldused: 

Liivil tekkis analoogne paanikahoog õhtusel ajal kodus viibides. Parajasti oli tööl pingeline periood, kus ebakindlust ja muret selle üle, kas ja kuidas ta oma tööga hakkama saab, oli üksjagu. Episood, mille jooksul valdas teda äärmine füüsiline ebamugavus, reaalsustunde häired ja paaniline hirm kaotada kontroll – „minna hulluks“, vältas tema mäletamist mööda 10 minutit, misjärel hingamine rahunes, õudusttekitav tunne möödus ja kergendus oli märgatav, ent sellegipoolest – hirm jäi. Edasistel päevadel tundis ta klompi oma kurgus pea iga päev – õhtuti ja öösiti lämbumistunne tugevnes kuni paanikakogemus kordus taas. Liivi pöördus perearsti poole, kes oskas kirjeldatud vaevuste põhjal arvata, et antud juhul on tegemist paanikahoogudega. Ka vereanalüüside tulemused näitasid, et füüsilise tervisega oli Liivil kõik korras. Kuna paanikahood olid tekkinud äsja, piisas Liivile arsti selgitusest, miks ja kuidas paanikahäire tekib ning kinnitusest, et ehkki seisund on küll äärmiselt ebamugav taluda, ei kätke see tegelikkuses ohtu. Hädajuhtumiks väljakirjutatud rahusteid vaja ei läinudki.

Paanikahood on kui nõiaring

Paanikahooga kaasnevad füüsilised tunded on sedavõrd ebameeldivad, et tekib kõikehõlmav hirmutunne – see aga omakorda võimendab kehalisi reaktsioone veelgi. Tekkinud hirmu on raske unustada ning on loomulik, et edaspidi jälgitakse südamekloppimist, pingetunnet ja muid ärevusega kaasnevaid tunnuseid tähelepanelikult. Vähimgi märk tundub üliohtlikuna ja säilitab hirmu, et kohutav üleelamine kordub taas, sedakorda ehk juba traagilisemate tagajärgedega, võimendades omakorda füüsilist ebamugavustunnet. Tekib nn nõiaring. Kui paanikahood on tekkinud äsja, piisabki nendest vabanemiseks (nagu ka Liivi juhtumi korral) sageli nn psühhoedukatsioonist. Pikemat aega väldanud probleemist jagusaamiseks on abi kognitiiv-käitumuslikust teraapiast, teinekord on aga vaja lisaks ka ravimite tuge.