Põhiemotsioonideks peetakse neid emotsioone, mis on omased enamikele inimestele, olenemata kultuurist. Arvatakse, et põhiemotsioonid on olemas sünnist saadik, alguses on need mitteteadlikud ning et kõik inimesed kogevad ja väljendavad neid sarnaselt.

Enamasti jagatakse emotsioonid kuueks põhiemotsiooniks:

• viha (raev, vimm, pettumus, ärritus, nördimus, solvumus, kibestumus, vaenulikkus, meelepaha, ärrituvus, vägivaldsus);
• hirm (ärevus, kartus, närvilisus, mure, jahmatus, halb eelaimdus, ettevaatlikkus, kõhklus, ärrituvus, õudus, ehmatus, paanika);
• vastikus (põlgus, põlastus, halvakspanu, jälestus, vastumeelsus, ebameeldivuse tunne, ärritus);
• üllatus (imestus, põnevus, hämmastus);
• rõõm (õnnetunne, lõbusus, nauding, rahulolu, õndsus, uhkus, hea erutus, võlutus, rahuldus, eufooria, tunnustus, sõbralikkus, usaldus, headus, poolehoid, kiindumus, imetlemine);
• kurbus (murelikkus, rõõmutus, kahetsus, süü, häbi, üksildus, nukrus, meeleheide, depressioon).

On arvamusi, et mõned emotsioonid on head ja teised halvad. Tegelikkuses ei ole see väide õige. Emotsioon on emotsioon – sobilik on tunda nii rõõmu, viha kui ka ärevust. Sobilik on öelda teisele inimesele, kuidas Sa end tunned. Sobilik ei ole oma emotsiooni ajendil teist inimest kahjustada.

Iga emotsioon, mida väljendame, on evolutsiooniliselt välja kujunenud põhjusega ja meile kasulik olnud.

Näiteks: hirmu on küll ebameeldiv kogeda, kuid kui me ei tunneks hirmu, ei oskaks me karta ka metsas vastu tulevat karu või kaljuserval hooletult jalutamist. Hirm oli oluline meie esivanemate ellujäämisel, sest ellu jäid vaid need, kes oskasid õigeid asju karta ja neid vältida. Tänapäeval on hirmu allikad muidugi erinevad, kuid siiski ei ole võimalik ega kasulik soovida, et hirmu emotsiooni saaks kuskilt n-ö välja lülitada, sest hulljulgus võib ekstreemse näite korral viia ka surmani. Seega on optimaalne ja kohane hirmu tundmine normaalne ja vajalik. Nii ka teiste “halbade” ja “heade” emotsioonide puhul.

Igal emotsioonil on oma aeg, koht ja eesmärk, mis aitab meil elus püsida. Küll aga on jätkusuutlikkusele mõeldes oluline kogeda erinevaid emotsioone võrdsel tasakaalustatult, sest liialdamine ei too kunagi head.

Keeles on hulk sõnu, mis kirjeldavad emotsionaalset seisundit. Emotsioonikirjelduste paljusus koondub kahe suure teema – positiivne ja negatiivne ümber. Aga vastupidiselt keelelisele kogemusele ei ole negatiivsed emotsioonid positiivsete vastandid. Kui inimene tunneb suurt rõõmu, siis ei ütle see midagi selle kohta, kui palju või tugevalt kogeb ta samaaegselt kurbust, vastikust või pettumust. Sama kehtib ka vastupidiselt.

Emotsioone kirjeldavad sõnad on olemas kõigis keeltes – emotsiooniväljendused on üldinimlikuks suhtlusvahendiks. Kuigi positiivseid emotsioone kirjeldavaid sõnu on keeltes vähem kui negatiivseid sõnu, kasutatakse positiivseid sagedamini.

Emotsioonide väljendamise sotsiaalsed reeglid ütlevad meile, millal on kohane mingit emotsiooni välja näidata. Emotsioonide väljendamise sotsiaalsed reeglid on kultuurispetsiifilised.

Kas on mingit tõde selles vanas idees, et rõõmsa näo pähetegemine muudab tuju paremaks?

Uurimused kinnitavad seda. Hüpoteesi, et meie miimika mõjutab meie emotsionaalset kogemust, nimetatakse näotagasiside hüpoteesiks.

Näotagasiside hüpoteesi testimiseks paluti katseisikutel kujutleda üht kahest näolihaste kokkutõmbumisseisundist slaidide vaatlemise ajal. Näolihaste kontraktsioonid vastasid rõõmsatele või vihastele näoilmetele, ent katseisikud polnud sellest teadlikud. Katseisikud väitsid, et õnnelike nägudega slaidid muutsid neid rõõmsamaks ja vähem vihaseks ning vihaste nägudega slaidid muutsid neid õnnetumate ning vihasemateks.

Emotsioonid väljenduvad ka meie kehas, tekitades füsioloogilisi tundmuseid ja reaktsioone. Soomes viidi läbi uurimus, et tuvastada, millises kehapiirkonnas me mingit emotsiooni kogeme või tajume. Näiteks ärevus väljendub enim valu ja pingega rinnapiirkonnas, armumine aga tekitab sooja ja naudingulise kogemuse kogu kehas.